Tunnistan kohe ausalt üles, et säästlikult elamine, kulutuste kaalumine ja pidevalt ratsionaalselt käitumine on ka minu jaoks vägagi suur väljakutse, nagu ilmselt paljudele inimestele. Kui see poleks väljakutse, oleks ilmselgelt rahaliselt hästi toime tulevaid ja mõttetutest kulutustest hoiduvaid inimesi enamuses. Nii tore oleks ju minna, šopata, mis meeldib, pidutseda, kulutada. See on ju minu enda suure vaevaga teenitud raha, miks mitte sellest siis korralikult rõõmu tunda.
Seda eriti olukorras, kus tegelikult peale kriitiliste väljaminekute tegemist jääb ju kontole endiselt rahakest alles, ja võiks seda enda rõõmuks kulutada küll. Sõita mõnusa ja mugava autoga, parkida soojas garaazis, süüa peenes restoranis ja veeta nädalavahetused spaas mõnuledes. Käia trennis ägedas spordiklubis innustava personaaltreeneri abil pekki põletamas ja uue hooaja saabudes soetada peentest butiikidest mõnusad ja nägusad rõivad.... 💰💸
Eriti nüüd, pimedal ja sopasel ajal, kui kogu aeg on natuke külm ja väsinud olek, tahaks lõdvaks lasta. Kamina ees veini juua, raamatut lugeda ja head sööki lasta kulleril koju tuua. Tööle ajan ennast vitsa abil, ja asi pole parem ka siis, kui päike paistab. Siis nimelt tahaks seda valgusenatukest kohe eriti mõnuga ära kasutada, jahedasse kontorisse kiirustamise asemel jooksutossu jalga ajada ja parki jalutama minna, kvartali parimast pagarikohvikust mõnusad soojad ja lõhnavad kaneelikeerud ning kohvitopsi kaasa haarata ja lihtsalt olla, ilma stressita.
Tegelikkuses aga.. tegelikkuses koputab südametunnistus jälle mõistusele ja palub koju tulla. Teen aga karbiga lõunasöögi kaasa, ajan kaltsukast 4€ eest saadud püksid jalga ja jooksen tööle.
Loogiliselt võttes on nii õigem. Karbilõuna maksab ainult 1€, samal ajal kui töökaaslased panevad lõunale 10-14€ korraga. Poole tunni kiirkõnni kaugusel saab autot kenasti tasuta parkida, kui maja ees läheks see lõbu maksma 120€ kuus (tänaval) kuni 260€ kuus (soojas garaazis). See teeb 1400€ aastas säästukontole, ja sunnib mind kõndima parklasse 104x30 min värskes õhus (ehk 3120 minutit ehk 52h aastas minu tervisekontole). Nii et tegelikult toon auto sealt tasuta parklast ära vaid kord nädalas, et teha tiir odavasse supermarketisse. Ühistranspordi kaart maksab 100€ kuus, mistõttu pigem lähen-tulen jala tööle, mis lisab jällegi 1h tööpäevas ehk ca 265h aastas minu tervisekontole.
Kodulähedane gourmet-pood on küll tuntud oma hõrgutavate pakkumiste poolest ja pakub mulle möödumisel imelisi lõhnaelamusi, kuid pere õhtusöök sealt maksaks sama palju, kui terve kuu söögiarve odavas supermarketis. Olen nii iganädalase toidukorvi hinna ja söögi tegemisele kuluva aja nii optimaalseks timminud, et toidukulleriga hõrgutisi koju tellides läheks meie õhtusöögi hind 10-kordseks ja ajas ei võidakski. Vaid mugavust lisaks see teenus oluliselt, samas emotsionaalset koormat päris ära ei võtaks, sest ikka on vaja endal meeldiv toit välja valida, maksta, kohale toomist oodata ja siis lõpptulemusega rahul olla!
Niisamuti muude vidinate ja toredustega igapäevaelus. Tahaks ju kangesti ägedas treeningsaalis käia. Ja tervisele panustamine on kindlasti hädavajalik. Aga kas 50€ kuus treenimise eest maksta on hädavajalik? Kasutatud
crosstrainer'i saab lehest 30€ eest, hantlid ja treeningkummid maksavad kokku 10€ ning hüppenööri eest maksin üldse 1.74€. Internetist ja youtube'ist leiab tuhandeid harjutusi, mis ei eelda üldse mingit treeningvahendite olemasolu, vaid panustab täielikult enda keharaskuse abil treenimisele. Samas 70€ eest kuus aga saaks juba käia jõusaalis, kus antakse isegi treeningrõivad, pesemisvahendid ja saunarätik. Ole mees, võta veepudel ja tossud näppu ning ilmu kohale! Treenimine on kindlasti hädavajalik, teatud mugavuste eest mõnikümmend eurot kuus maksta on ilmselt läbiräägitav, aga kus ületame piiri vajalikkusest liigse luksuse ja raiskamiseni?
Või teine näide, et kangesti tahaks mõne põneva hobiga tegeleda, näiteks mägironimisega. Aga kui võrrelda hindasid ronimishallis sellega, kui palju kulub õhtul pargijooksul käimisele, siis.. kas see nauding ja väljakutse õigustab ennast? Loomulikult hea enesetunne ja eneseteostusvõimalus on oluline, aga kui neid soove on mitu? Kui lisaks ronimisele tahaks ka ratsutamas käia, olla laskmisklubi ja kokandusklubi liige? Lisaks võiks kodus olla mõnus kinosüsteem ja muusikariistad, mängimiseks korralik arvuti ja erinevad seltskonnaga lõbusalt ajaveetmist võimaldavad mängud. Nii need summad kogunevad, ja kiiresti tekib küsimus, kas kõik need kulutused on ratsionaalsed ja mõistuspärased?
Minu auto on 12 aastat vana, kliimaseadet pole õnnestunud juba paar aastat hoolimata pingutustest tööle saada, ja ebamugavalt väike on ta ka meile. Aga kui autot kasutame reaalselt max 120h või 5000-6000 km läbimiseks aastas, ja ülejäänud 8000+ h aastast seisab see jõude, on raske mõistusega õigustada uue auto soetamist. Uue(ma) autoga kaasneks koheselt räige kaskokindlustus, kohustuslik hooldus ja mure auto hea seisukorra eest, mis tähendaks ilmselgelt ka tasulist kodulähedast parkimist. Kõik selleks, et näha raha minema voolamas, auto väärtust päevadega kukkumas ning nautida neid väheseid tunde ja kilomeetreid väheke mugavamalt, olles samas andnud panuse kliimamõjutustesse ja maakera meeletusse ressursside raiskamisse. Aga nii mõnus oleks, ja kindlasti sõidaks mõnusa auto olemasolul ja lahke eelarve loal palju tihemini, käiks lõbusõitudel ja väljasõitudel ja teises linna otsas trennis jne.
Selliseid näiteid võiks tuua palju. Kellel just eriliselt äge töö pole, tunneb kindlasti, et tahaks ka reisida ja lõbutseda ja puhata. Kõik need huvid ja soovid nõuavad aga finantside olemasolu. Olen ise elanud palju aastaid päris kitsastes oludes ja tänu sellele õppinud leidma erinevaid toredaid tasuta või soodsa hinnaga meelelahutusviise. A' la laenutama raamatuid raamatukogust ja pargis piknikut pidama, rääkimata kallis juuksurisalongis käimise asemel ise oma juukseid lõikamisest.
Aga ikka pean igapäevaselt enda mõistusele meenutama, et "Stopp!". Eriti, kui rahalised võimalused on suuremad, ja pidevast kokkuhoiust meel väsinud, siis tahaks niiväga endale midagi lubada ning võib hakata tuska tegema, et "jälle ei saa, kunagi ei saa midagi head".
Paljud säästmisele ja investeerimisele orienteerunud eksperdid seletavad seda emotsiooni ja endaga võitlust sellega, et meie aju on niimoodi programmeeritud ja aju loomuseks on eelistada "kohest kiiret elamust", mitte pidevalt ootamist, tulevikule panustamist jne.
Eksperdid annavad tihti nõu, et "fokusseeri oma tähelepanu hoopis sellele rahale, mis kontole alles jääb, kui Sa ei kuluta", selle asemel et pöörata liiga palju tähelepanu sellele, mida Sa saaksid, kui kulutaksid. Naudi säästmist, imetle kontole kogunenut ja sea endale eesmärgid, mille täitmise jälgimisega oma aju ära petta. Näiteks kui armastad reisimist, siis sea eesmärgiks 2018. aasta suvel puhkusereis, koosta mõistlik eelarve, ja koosta säästuplaan, mis jälgib selle eelarve täitmist. Nii petad oma aju ära, lõpetad mõtlemise nendele pidevatele "tahan nüüd ja kohe"-soovidele ja töötad efektiivsemalt kaugemate eesmärkide nimel, selle asemel et raha tuulde loopida vähese mugavuse ja lühiajalise luksuse nimel.
Aga kuidas sina otsustad, kas see kulutus on tegemist väärt? Kuidas tõmbad piiri mõttetu luksuse ja priiskamise ning hädavajaliku vahele? Millised on õigustatud kulutused ja kuidas ennast premeerid ilma mõistuseta kulutamiseta?
