pühapäev, 11. veebruar 2018

Second hand võistupakkumine on moodne rahvasport

Nii, tunnistan kohe üles, täna mina jõusaali ei jõudnud! Ei jõudnud eile ka, kuigi reede õhtul oli mul küll tunne, et peale töökat ja hullumeelset (ja seega kahjuks jõusaalivaba) nädalat tuleks kindlasti ennast korralikult jõusaalis välja rabeleda ja seejärel saunas tühjaks higistada.

Aga teate, jõusaalitagi on praeguseks hetkeks tunne, nagu oleksin vähemalt Tartu maratoni läbi teinud! Ma nimelt jõudsin eile järeldusele, et tuleb siiski ka neljandale pereliikmele uued ilmastikukohased jalavarjud hankida. Praegustest saabastest nimelt hakkasid ootamatult varbad välja piiluma. Kuna kannad on siiski veel kaetud ja tegemist on tõelise shopingu-põlguriga, tahtsin proovida tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Ehk siis soetada "uued" jalavarjud kohalikust Osta.ee-analoogist. Nii saaks ju valida tõenäoliselt vähekasutatud, kuid hea hinnaga jalavarjud ilma kodust lahkumata, ja lasta need müüjal veel mugavalt endale postkontorisse ka saata. Mõeldud, tehtud!

Või eee... nii lihtsalt see nüüd ka ei läinud! Tuleb välja, et kasutatud saabaste oksjonilt ostmine on tõeline võistlussport ja päris põhjalik pingutus. Jõudsin kahe päeva jooksul teha pakkumisi kuuel oksjonil, kus pakuti sobiva suuruse, väljanägemise ja hinna kombinatsiooniga kaunu. Ja absoluutselt igal oksjonil pakkus keegi viimasel hetkel minu max hinnast üle ja jäin pika ninaga



Saate aru, täielik hasart tekkis! Esialgne mõte, et kui näed sobivaid jalanõusid, kukuks kohe pakkuma, eks? Aga ee.. samas ei taha ju teistele huvilistele jalanõusid reeta ja hinda varakkult üles kruvida. Seega hakkasin muudkui pakkumist timmima. Ootasin ära, kuni oksjoni lõpuajani oli jäänud vaid 2 minutit, ja lajatasin siis oma pakkumise, haha, säh teile, võtan ikka võidu koju! Aga võta näpust, selgus, et teisedki pakkujad olid oksjonilehel stardivalmis ja ikka jõudis keegi oma pakkumisega viimasel hetkel minult ostu hammaste vahelt näpsata... Pagan võtaks, kes oleks osanud arvata, et vanad saapad nii populaarsed on?! Nii ma neist muudkui ilma jäin, sest üle maksta ma ka ei kavatsenud.

Igatahes kuuenda sobiva saapapaari juures  ootasin hetkeni, kui oksjoni lõpuni oli jäänud VIIS SEKUNDIT, ja litsusin siis oma pakkumise teele. Pean tunnistama, et selleks hetkeks tundsin ennast juba nii hullumeelsena, et ei oleks üldse imestanud, kui ka sellisel juhul keegi viimasel sekundil minust üle oleks pakkunud 👹

Kokkuvõtteks, peale 2 päeva ebaõnnestunult püüdmist siiski lõpuks näkkas, konksu otsa jäid korralikud nahast saapad õiges suuruses. Hind koos postikuludega tuleb 24€ ja selle maksin kohe ära.  Nüüd ootan ärevusega hinges, kas oli ikka usaldusväärne müüja ja kas saapad jõuavad kiiremas korras kohale. Tuleb tunnistada, et vahepealne hasart võttis lausa higiseks ja adrenaliini lakke!

Muuseas, müüjate profiile uurides jäi silma, et mõni hangeldas lausa igapäevaselt igasuguse kraamiga, tekkis kahtlus, et tegemist polnud sugugi vaid oma pere kasutu kraami maha müümisega. Huvitav, kas peaks isegi sellise äriga tegelema hakkama? Tihemini kirbukal käima, ja kui jäid leide silma jääb, neid siis oksjonile panema? Mis te arvate, kas kõrbeksin kiiresti, või teeniksin mõne eurokese siiski?

Enda kiitmiseks pean veel lisama, et tegelen aktiivselt lubaduste täitmisega:
  • olen sel kuul maha müünud juba 41€ eest kasutut kraami
  • järgmiseks nädalaks olen kokkulepped ostjatega juba teinud, mis tähendab veel 450€ eest kasutu kraami maha müümist
  • oksjonitel on veel 26€ eest kraami, mis ootab huvilisi, hoidke pöialt, et oksjonid korda lähevad!

Mis teie kasutatud asjade oksjonitelt ostmise kohta arvate? Kuidas ülepakkumisi väldite? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar